LESS IS MORE

minimalist-rustic-bedroom-and-sticking-out-natural-wood-accent-minimalist-style-bedroom-in-rustic

Mind on viimasel ajal hakanud väga intensiivselt huvitama üks veidi altenatiivsena kõlav elamise viis – minimalism. Esimest korda kuulsin seda mõistet elustiili kontekstis ilmselt paar aastat tagasi ja hindasin selle ka siis põnevaks ideeks, aga ma ei olnud veel valmis. Minu asjad olid mulle olulised ja suurest osast oma maisest varast loobumine tundus lihtsalt tobe, olin nende soetamiseks ju palju tööd teinud. Inimesed aga muutuvad ajas ja nii ka mina. Pimedad sügisõhtud lausa kutsuvad eneseavastuse radadele ja võib-olla just seetõttu olen oma elustiili hinnanud ja lahti mõtestanud veel rohkem kui tavaliselt.

Viimased pool aastat on olnud väga intensiivsed. Käisime Kerdiga mõlemad täiskohaga tööl. Tema E-R täiesti klassikalise mudeli järgi ja mina vastavalt graafikule, saades igas kuus vaid ühe vaba nädalavahetuse. See tähendab, et terve suve jooksul saime üheskoos nautida vabu päevi vähem kui on kahel käel sõrmi. Raha teenisime kahepeale kokku päris arvestatava summa, aga ka kulutasime meeltult, mistõttu tundus, et seda ei ole kunagi piisavalt. Uusi riideid kognues kappi niivõrd palju, et need ei mahtunud sinna enam ka parima tahtmise juures ära, jalanõude kapp ajas samamoodi üle ääre, peened spordiriided oleks justkui iseenesest paljunenud ning uued tassid-kausid-diivanipadjad ilmusid koju tihedamini kui ma tunnistada julgeks. Rõõmu nendest asjadest tundsin ma aga ainult ostuhetkel ja juba mõned tunnid hiljem oli ihaldatud ja “hädavajalikust” ostust saanud midagi, mille niigi asju täis pungil koju ära mahutamine minus tohutut stressi tekitas. Ei pea just geenius olema, et mõista – see on ju täiesti ajuvaba. Lõputust tarbimisest on saanud kinnisidee ja mulle tundub, et kõigil on pidevalt tunne, et midagi on puudu. Täiuslikust kodust on alati puudu mõni sisustuselement, täiuslikust garderoobist mõni rõivaese, täiuslikust spordikotist uued jooksutossud või täiuslikust köögist elu hõlbustav kodumasin. Trikk on selles, et mis iganes see ka poleks – selle kätte saamisel jääb midagi ikka veel vajaka. Ja siis tehakse tööd, hästi palju tööd, ohverdatakse aega oma lastega või aega oma kallimaga või aega iseendaga, sest raha on ju vaja teenida. Soovitavavalt palju, sest lisaks kodukuludele ja söögile on vaja täita teatud elustandardit, tarbida ja osta, kosmeetikat, riideid, tehnikat, jalanõusid, maksta spordiklubi ja ilusate küünte ja siledate säärte eest. Ausalt, ma lihtsalt enam ei taha.

Olen palju fantaseerinud teemal, et milline võiks olla alternatiiv. Mis oleks kui töötaksime vähem ja oleksime rohkem koos. Teeniksime vähem ja kulutaksime vähem. Mis oleks kui võtaksime omaks mõtteviisi, et meil on kõike piisavalt. Kuidas näeks välja kodu, kus kappides oleks ruumi ja riiulitel vaid mõned üksikud, väga väga südamelähedased asjad. Mis tunne oleks omada garderoobi, kus oleks väga vähe riideid, aga need kõik oleksid minu absoluutsed lemmikud. Millised oleksime me ise, kui puuduks stress selle pärast, et raha on puudu ja aega on puudu. Arvan, et enne teada ei saa, kui ise järele ei proovi ja seetõttu kavatsen järgnevate nädalate ja kuude jooksul nende asjade üle mõelda ja nendega tegeleda. Riidekapp on juba viimseni ära tühjendatud, mis järgmiseks? Küllap hoian teidki kursis.

Advertisements

KIRJANIK ON SEE, KES KIRJUTAB

Ma ei hakka absoluutselt salgama, et olen üks mitmekümnest miljonist inimesest maailmas, kes unistab kirjanikuametist. Suurejoonelise nime taga peidab ennast tegelikult  aga naeruväärselt lihtne tõde – ainus, mida selleks teha tuleb, on kirjutada. Ükskõik, mida, ükskõik, kuhu ja ükskõik, millest. Peaasi, et sõnad üksteise järel lauseid moodustavad. Mida mina, kirglik unistaja, aga ei tee – ma ei kirjuta.

Põhjust olen otsinud oma oimusagara tagumistest nurkadest, hingesügavustest ja südamesoppidest, sest on selge, et sellisel iseenese unistuste saboteerimisel peab olema põhjus. Ise veel lootsin, et tegemist on mõne suursuguse pikka lahtiharutamist vajava probleemiga, aga teate, mille mina kõigi nende kaevetööde tulemusena kätte sain? Lihtlabase vabanduse.

Avastasin, et mul on lihtsalt kogu aeg tunne, et kui ma selle blogi juba avasin ja kogu maailmale lugemiseks andsin, siis olgu need read, millest sajad (optimist) silmapaarid üle käivad, midagi tähendusrikast. Harivat. Enneolematult geniaalset või vähemalt vastuvaidlematult vaimukat. Ülioluline, et iga postitus oleks väga hästi kirjutatud, originaalne ja põnev lugeda. Selliste ootustega kirjutamise alustamine on aga ebaõnnestumisele määratud ettevõtmine ja mõistliku inimenesena ei soovi ka mina alustada midagi, milles liialt suure tõenäosusega haledalt läbi kukun.

Tänase mõttetöö tulemusena jõudsin aga järeldusele, et geniaalsuse poole pürgimine on tarbetu ja ma võin täiesti vabalt olla ka keskmine kirjanik, kirjutada tavalistest asjadest tavalisel viisil ja lõpetada täielikult püüdlemine sellest latist üle hüppamise poole, mille ma ise nii pagana kõrgele tõstsin. Tõde on see, et latti ei ole üldse olemaski. Tähtis on kirjtamisrõõm ja seda ma luban, et rõõmu ma tõepoolest tunnen. Nüüd kohe eriti palju, sest olen vabanenud suurest ja raskest koormast nimega “ebarealistlikud ootused” ja tunnen lihtsalt põnevust kõigi nende postituste ees, mida ma nüüd kirjutada saan.

MONKEY MIND

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem teadlikumaks ma iseenda mõttemustritest muutun. Astun rohkem kõrvale, jälgin, teen järeldusi ja püüan õppida. See ei ole tegelikult üldse lihtne, sest enesehaletsuses püherdada, teisi inimesi ja maailma oma ebaõnnes süüdistada ja ohvrit mängida on oluliselt mugavam. Peaaegu mõnus, sest see tähendab, et keegi teine või mõni kõrgem jõud peaks neid probleeme ka lahendama hakkama või vähemalt suuremat sorti hunniku lohutavaid sõnu pakkuma. Paraku olen korduvalt omal nahal järele proovinud, et nii need asjad ei käi ja mingisugust eluga rahulolu selline käitumine ei too. Täiesti kindlalt saab siin maailmas muuta ainult iseenda suhtumist erinevatesse olukordadesse ja seda saab omakorda teha vaid siis, kui oma praegustele sisseharjutatud mõtetele ühe pika ja kriitilise pilgu peale viskad.

Situatsioon tänasest päevast. Mu maailma ägedaimad vanemad olid mul Tallinnast külas, veetsime super mõnusalt aega, käisime söömas ja šoppamas ja nautisime üksteise seltskonda. Tundsin siirast rõõmu ja tänutunnet terve päeva, sest annan endale suurepäraselt aru, et sellist vedamist, nagu minul oma perekonnaga on, päris igaühel siin ilmas ei ole. Õhtul läksime aga peikaga, kes ei pea üldse paljuks pärast pikka tööpäeva mööda poode kolada, mulle uusi prille otsima. Leidsin kahed – ühed, mida jumaldas terve mu perekond ja mis mulle ka tõesti hästi sobisid ja teised, mis mulle endale hirrrrrrmsasti meeldisid. Paraku selgus, et see teisena nimetatud prillipaar maksab just nendesse raamidesse ainsana sobivate klaaside pärast hingehinda ja mõistlik on valida taskukohasem, samuti väga ilus paar prille. Kõlab ju nagu suurepärane päev? Uued prillid, kuhjaga komplimente nende uute okulaaride suunas, kvaliteetaeg perega ja kogu universumi maailma parim peika – ainus tunne, mis hinges peaks ja tohiks olla, on tänutunne, mis hinge ära ei mahu. Mis toimus aga minu, mitte just kõige paremini organiseeritud ajus? „MA TAHAN NEID KALLEID PRILLE KOHE TÄNA! KÕIK ON MÕTTETU, KUI MA NEID EI SAA! TAHAN TAHAN TAHAN!“

Ja oligi kõik. Sekundiga oli tänutundest saanud tänamatus, lapsik ego kisendas nagu kolmeaastane kommipoes ja kogu maailm tundus minu vastu olevat. See kõlab niimoodi kirja panduna nii rumalalt, tühiselt, piinlikult ja nõmedalt.  Salgama pole aga ka mõtet hakata. Täpselt niimoodi üks kontrolli alt väljas meel käitubki – ebaloogiliselt. Selle kohta on üks tark lause ka – kui sa ei muuda asju teadlikult paremaks, muutuvad asjad iseenesest halvemaks. Seda väiksest pärdikut, kes mõtetes korralagedust tekitab, tuleb kannatlikult ja järjepidevalt treenida, harjutamine teeb teadupärast meistriks. Järgmine kord, kui mingisugune tahtmine hakkab mu maailmavaadet kreeni kiskuma, olen ma juba targem.

KUUM JOOGA YOGAMAYA STUUDIOS

Täna hommikul ärgates ei pidanud ma isegi silmi avama selleks, et teada – suvi pole endiselt tagasi tulnud. Väljas mitte lihtsalt ei tibutanud, vaid lausa kallas vihma, taevas oli sünge ja väljavaade õues üks meeldiv hommikujooks teha niisamuti. Ennast natukene liigutada tahtsin ma aga sellegipoolest ja väljas pead tõstev sügis soosib väga hubastes siseruumides treenimist.

Kirgliku joogaarmastajana hoian ikka erinevatel joogastiilidel silma peal ja kuum jooga on midagi sellist, mis kuidagi eriti intrigeeriv tundus. Nimelt toimub tund ligi 40 kraadises  suure õhuniiskusega ruumis, olles oma sisekliimaga võimalikult sarnane jooga sünnimaale Indiale. Kuumus muudab lihased sitkemaks, painutused sügavamaks ja vähendab vigastuste tekkimise ohtu, suurendades samas energiakulu. Kõlab ju hästi? Samas olen ma selline inimene, kes hakkab palavuse üle kurtma kohe, kui õhutemperatuur üle 20 kraadi tõuseb ja higistab enda ümber väikese lombi ka tavalises Ashtanga jooga tunnis – väljavaade ennast vabatahtlikult kuumaks köetud ruumi sporti tegema saata tundus täiesti hirmuäratav. Sealt ka tõsiasi, et minekut vähemalt terve aasta edasi lükkasin. Et ma olen viimasel ajal aga tõelisel uute asjade katsetamise lainel (eile näiteks lõikasin oma imepikad juuksed täitsa lühikeseks!), siis otsustasin ennast ka täna proovile panna ja ammune plaan lõpuks ellu viia.

Koduleheküljel soovitatakse kuuma jooga tundi minna umbes 20 minutit varem, et oleks aega ennast rahulikult ümber häälestada ja lõõgastavas selili asendis soojusega harjuda. Minul õnnestus loomulikult maha jääda mitte ühest, vaid lausa kahest erinevast bussist  ja see ajas mu hetkega täiesti stressi, sest millegpärast kujutasin ette, et kui mul ettenähtud aega soojaga harjumiseks ei ole, siis kukun ma juba esimese püstise seeria ajal lihtsalt kokku. Etteruttavalt võin öelda, et see hirm oli asjatu (nagu 99,99% kõigist mu ebaratsionaalsetest hirmudest). Stuudio uksest sisse astudes kadus aga kogu ebakindlus, stress ja mure lausa sekundiga! Nimelt võttis mind juba uksel nimepidi(!) tervitades vastu üks imearmas inimene, kes on selle joogastuudio õpetaja ja omanik, aga kelle nime ma kodulehekülge uurides kahjuks siiski kindlaks ei suutnud teha. Minu sabistamise peale andis ta mulle teada, et aega on küllaga ja seni kuni mina uue kliendi ankeeti täitsin, viis ta mind kiiresti kurssi sellega, mis mind peagi ees ootas. Ei midagi keerulist, lihtsalt sõbralik meeldetuletus, et puhkaksin ja heidaksin pikali kohe, kui kuumus liiga teeb või hingamine nina asemel läbi suu hakkab käima, sest see pidavat tähendama, et harjutuse intensiivsus on minu jaoks liig. Seejärel juhatas ta mu riideid vahetama ja mina suutsin ainult kiita joogaklubi imelist atmosfääri – nagu oleks kellegi tohutult maitseka inimese koju sattunud! Puhkenurga laual ootasid snäkid ja riietusruumis olid suurele peeglilauale valmis pandud nii vatipadjad, vatitikud kui ka puhastusvahendid. Pisiasjad! Meeldiva ümbrusega on seal tõepoolest palju vaeva nähtud.

Lõpuks joogasaali sisse astudes üllatusin veidi – õhk ei olnudki nii soe kui olin arvanud. Matile lõõgastuseks pikali heites ja tunni algust oodates pidin tõdema, et selline sisekliima oli lausa mõnus – võin vaid ette kujutada, kui imeline võib olla sellesse joogatundi minemine südatalvel -30 kraadise pakasega. Nagu astuks sooja kallistuse sisse. Peale minu oli tunnis veel ainult üks – väga kogenud – joogataja ja see oli tõeline õnn, sest õpetaja sai keskenduda päris palju mulle. Harjutused iseenesest olid oma olemuselt lihtsad, mõne üksiku erandiga. Väga erinevad Ashtanga joogast, mida siiamaani harrastanud olen. Väljakutset pakkus eelkõige ikkagi see nimetatud soojus, mis pani higi lausa ojadena voolama ja muutis pingutuse kindlasti suuremaks, kui see jahedamas ruumis olnud oleks. Kokkuvõttes möödus tund peaaegu märkamatult kiiresti ja naeratus näol – tõesti nautisin kõike kogu südamest.

Pärast tunni lõppu ajasime õpetajaga veel juttu – lihtsalt niivõrd soe ja osavõtlik inimene oli mu vestluspartneriks. Sain asjalikku tagasisidet tunnis tehtu kohta (kipun natukene liiga auahne olema ja püüan alati teha edasijõudnutega võrdväärseid harjutusi) ja kuulsin, milline kadestamisväärne väike kogukond on tekkinud selle joogaklubi püsiklientidest. Koos esitatakse üksteisele väljakutseid, tähistatakse õnnestumisi ja jagatakse muresid. Kohe tekkis soov olla üks osa sellest imearmsast paremuse poole püüdlevast seltskonnast.

Kokkuvõttes – mina jäin rahule ja julgen soovitada. Sealne tunniplaan ei taha minu töögraafikuga küll mitte kuidagi kokku sobida, aga võimaluse tekkimisel lähen kindlasti tagasi. Soovitan kõigil teistel ka proovida, sest see võib sõltuvust tekitada!

Täpsema info leiab SIIT!

 

 

 

PICK YOUR HARD

Ma ei tahaks nüüd küll ülemäära pessimistlikult kõlada, aga fakt on see, et aeg-ajalt (et mitte öelda kogu aeg) on (minu) elu päris (kohutavalt) raske. See ei ole siinkohal üldse hädaldamise pärast öeldud, vastupidi, ma olen õppinud seda täieliku paratamatusena võtma, et elu on üks katkematu eneseületuste jada ja naudin väljakutset. See on uus mõtteviis, mille olen omandanud ja mis on kõik, millega kokku puutun ja rinda pistan, oluliselt meeldivamaks muutnud. See on tunne, et asjad ei pea olema kerged, asjad peavad lihtsalt olema pingutust väärt. Las ma seletan.

Mõned kuud tagasi kaalusin ma oluliselt rohkem kui praegu. Seda põhjusel, millest siin blogis ka varem kirjutanud olen – sõin ohjeldamatult palju šokolaadi ja trenni tegin põhimõttel, et pingutada tuleb nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik, et seda liigutamist üldse sportlikuks tegevuseks liigitada. Teisisõnu jalutasin ja palju, aga see oli ka kõik. Pealtnäha mugav elu – piiramatus koguses hea söögi ja lõputu diivani ees vedelemisega – oli tegelikult paras piin ja võin käsi südamel öelda, et lihtsalt raske eksisteerimise vorm. Ma arvan, et ma ei pea isegi pikemalt seletama, et miks ja mismoodi mõjub ühele naisterahvale peegelpilt, mis grammivõrdki rõõmu ei tee ja sportlik vorm, mille kirjeldamisel sõna “sport” üldse täiesti üleliigne on. Raske oli leida riideid, mis selga mahuksid, raske oli motiveerida ennast kodust väljuma, raske oli nii füüsiliselt kui vaimselt lihtsalt olla.

Nüüd olen oma elu kardinaalselt muutnud. Teen nädalas neli kuni viis korda trenni, ei söö toitu, millel puudub igasugune adekvaatne toiteväärtus ja lihtsalt hoolitsen enda eest rohkem ja paremini. Tulemus on hetkeseisuga -18 kilogrammi ja väga (VÄGA) palju parem füüsiline vorm. Loomulikult olen uhke ja rahul ja õnnelik, kuigi selle saavutusega olen jõudnud vaid poolele teele. Mida ma aga öelda tahan, on see, et see ei ole tulnud sugugi kergelt. Minna pärast pikka tööpäeva, mille käigus olen maha trampinud 18 000 sammu, veel õhtul jooksma? Enamasti raske. Öelda ei kõigile tortidele, šokolaadidele ja kommidele nii igapäevaelus kui sünnipäevalauas, teades, et vaid üks tükk kooki võib mind tagasi vanale rajale tagasi lennutada? Jälle raske. Minna hommikul enne tööd ja pooleldi unisena jooksurajale, sest on teada, et õhtused üritused ei võimalda trenni minna? Väga raske. Mõistate, kuhu ma sihin?

Mõlemal juhul on vaja igapäevast eneseületust ja kuigi on ka suurepäraseid päevi, mil kõik ülesanded justkui möödaminnes tehtud saavad, on suurel osal päevadest vaja kasutada jõuvarusid enesedistsipliini kirja kandvast varasalvest. Ometi on iga viimne kui tilk higi ja pisaraid olnud pingutust väärt.

Sarnane analoog kehtib väga paljudes teistes eluvaldkondades. Uut töökohta, mis lisaks kontole laekuvale palgale ka hingele midagi pakuks, on keeruline leida. Uue kollektiiviga kohanemine võib osutuda väljakutseks, uued tööajad nõuavad kogu harjumuspärase elukorralduse ümber muutmist, võib-olla on töötasu pisut väiksem või asukoht natukene kaugemal. Praegune töökoht on aga igav. Ei inspireeri, ei esita väljakutseid. Iga päev on eelmise ebaõnnestunud koopia, hommikul voodist väljumine nõuab kõikide jõuvarude kokku kogumist ja tööpäev möödub paremast elust unistades. Seega – raske on mõlemal juhul. Kumb on raskem? Ajutine ebamugavus, mida tundmatusse hüppamine endaga paratamatult kaasa toob või igavene mugavusstsoonis istumine ja mõtlemine, et what if?

Võib-olla oled sa unistanud reisimisest, aga kardad. Võib-olla tunned, et suhe, milles oled, on ennast ammendanud. Võib-olla tead, et peaksid ülikoolis eriala vahetama või pole sa õppima minekut veel üldse julgenud ette võtta? Mis iganes see ka poleks – tee see ära! Raske on niikuinii, väljakutseid tuleb ületada niikuinii, aga pole kahtlustki, et mõni pingutus tasub ennast sajakordselt ära, samas kui teised raskused ei too endaga kaasa mitte mingisugust pikaajalist kasu ja on täpselt nii masendavad ja nüristavad kui nad tunduvad.

Mina igatahes olen otsustanud ennast nüüd järjest aina ebamugavamatesse olukordadesse panna ja armastan seda protsessi kogu selle raskuses! Näiteks astusin ülikooli, mis asub Haapsalus ja kuhu ma hakkan sõitma hoopis teisest Eesti otsast ja seda oma tiheda töögraafiku kõrvalt, bussiga, mis väljub kord päevas täiesti ajuvabal kellajal ja sõidab ei rohkem ega vähem kui neli tundi. Kas see saab keeruline, raske ja kohati võimatuna tunduv olema? Pole absoluutselt kahtustki. Kas see on seda väärt? Kindel see!

Mis see on, mille tegemist sina juba pikemat aega edasi lükanud oled? Mis sind takistab?

 

 

 

 

don’t say maybe if you want to say no

Ma kannatasin päris suure osa oma elust sündroomi käes, mille nimi on “ei oska ei öelda.” Teate ju küll neid olukordi, mil naabrinaine palub tulla oma kolmest tütretirtsu valvama, aga sinul on olnud suurejooneline plaan oma nädala ainsal vabal päeval tegeleda väga aktiivselt absoluutselt mitte millegagi. Silme eest jooksevad läbi öökapil juba terve nädala nukralt lugemist oodanud raamat, vähemalt kolm vaatamata osa lemmikseriaale, vahuvann koos klaasikese veiniga ja täiskomplekt kodust spad. Järgmisel hetkel punud aga kõverate jalgadega poni sabasse patse ja voolid talle plastiliinist söögiks porgandeid, mõtetega endiselt lõhnava vahu sees olles. “Järgmine kord mõtlen kindlasti mõne vabanduse välja,” on viimane asi, mis peast läbi käib, kui õhtul surmväsinuna ja endiselt kooruva küünelakiga voodisse uut tööpäeva ootama vajud.

Loomulikult ei arva ma, et aitamises oleks midagi halba. Vastupidi, üksteise toetamine ja hädast välja aitamine on elementaarne, hästi toimiva ühiskonna vältimatu eeldus. Ma olen ka varem maininud, et olen kogukonna usku ja tahan enda ümber näha südamesoojust, üksteise seljataguse kaitsmist ja pisikesi, vastuteenet eeldamata tehtud heategusid. Ma annan oma parima, et olla ka ise üks selline tütar, õde, sõber ja kallim, kelle peale saab alati loota.

Hoia sõprade lapsi, kui armastad nendega tegelemist ja saad lapselikust siirusest väga palju energiat (mina kohe kindlasti saan). Jaluta naabri koera. Aita vanaemal lehti riisuda, emal moosi keeta, isal väga ametlikku kirja kirjutada. Aita poes kõige ülemiselt riiulilt kaupa kätte saada sellel, kes ise ei ulata. Lükka oma kortermaja eest lumi ära, kui kojamees on juba käinud, aga õhtuks on kerkinud uued hanged. Aita, sest see on ilus ja tekitab tõeliselt hea tunde. Nii aitajale kui sellele, kes abi saab.

Sellel mündil on aga ikkagi ka teine külg. See külg, kust vaatab sulle vastu maailma kõige tähtsam inimene – sina ise. Kõik, mida sa enda ümber näed ja millega rinda pistad, on sinu otseste või kaudsete valikute tulemus ja vastutusekoorem nende otsuste eest lasub samuti ainuisikuliselt sinul. Kõik, mida sa oma elus armastad ja kõik, mida südamest vihkad, on sinu kontrolli all. Isegi kui ainus, mida sa päriselt kontrollida saad, on mõnikord ainult su enda suhtumine ja peas ringlevad mõtted. Sinu ülesanne on hoolitseda selle eest, et sa elaksid elu, millest sul ei oleks vaja regulaarselt puhkust võtta ja mis toidaks su hinge niimoodi, et nakataksid oma elujanu ja positiivse meelega ka ennast ümbritsevaid armsaid inimesi.

Oma unistuste elu loomisel on vaja aga teatav hulk julgust ja seda põhjusel, et aeg-ajalt tuleb sul selle käigus teha mõningaid ebapopulaarseid otsuseid. Öelda ära tööpakkumisest, mille välist hiilgust varjutab kõhtu keerama panev sisetunne, mis sosistab: “Ma ei taha seda.” Astuda välja suhtest, milles olles ei ole sa ennast iialgi tundnud hinnatud ja väärtustatud naisena, isegi, kui ühsikonna poolt loodud standardite järgi on tegemist suurepärase abikaasa kandidaadiga. Vabandada ennast esimest korda välja igasügisesest kartulivõtust vanavanemate juures, sest tööstress on tulnud sinu ja su kallima vahele ning mõned koosveedetud päevad looduskauni ümbrusega hotellis on just see, mida hetkel üle kõige vajate. Lükata tagasi töökaaslase kutse lõunale, sest vajad seda aega hoopis üksinda akude laadimiseks. Öelda emale, et tuled talle appi garaaži koristama järgmine nädalavahetus, sest sellel reedel lähete sõbrannadega lõpuks ometi üle pika aja välja.

Küllap saate aru, mida ma silmas pean. Sul on õigus öelda ei. Pole oluline, kas põhjuseks on äkki tekkinud hädaolukord või tõsiasi, et sa lihtsalt ei jaksa või ei taha. Sina valid ja sina otsustad, sest see on sinu elu. Ainult arvesta, et samamoodi on õigus keelduda ka kõigil teistel, ka siis, kui see sinule ebamugavust valmistab.

Mina olen selle julguse seista kõigi oma otsuste ja valikute eest leidnud iseenda seest üles alles viimaste aastate jooksul. Ma ei oskagi öelda, kas suuremat rolli on mänginud vanusega kaasnev enesekindluse tõus või paar näppe ja südant kõrvetavat eluõppetundi, mis lõppesid tõdemusega, et vaatamata mu ponnistustele, ei meeldi ma mõnele inimesele kõigele vaatamata, samas kui mõnele meeldin kõigest hoolimata. On minu inimesed ja on need, kes ei ole. See on kindlasti ka üks põhjus, miks selle blogi loomiseni läks mõtte tekkimisest alates aega lausa mitu mitu aastat – väljavaade sattuda tigedate kommenteerijate ohvriks tundus minu “tahan kõigile kasvõi natukene meeldida” mentaliteeti arvesse võttes väljakannatamatu. Täna, jumal tänatud, tundub võimalus pakkuda mõnele inimesele lugemisrõõmu aga kordades olulisem, kui potentsiaalne oht sattuda kriitikatule alla. Haters gonna hate.

Ma loobuksin šokolaadist, aga ma pole loobuja tüüpi

Kõik, kes teavad mind natuke rohkem kui lihtsalt nimepidi, teavad ka seda, et mul on šokolaadiga sügavamat sorti armusuhe. Mitte selline ilus, õhinat tekitav ja kõrvust tõstev, vaid hoopis klammerduv, ebaterve, “sa teed mulle haiget, aga ma ei jäta sind ikka” tüüpi suhe. Selline, kus piirid puuduvad.

Ei ole mingi saladus, et süües kasvab isu. Kooliajal premeerisin ennast raske päeva lõpus 100 grammise šokolaaditahvliga, aga aastate möödudes jäi sellest väheks. Sellest sai 200 grammine šokolaad, mis peagi paisus 300 grammiseks. Hiiglaslik tahvel, mida tavaliselt süüakse terve perega ja ka siis mitme päeva jooksul, oli minu jaoks igapäevane vahepala. Kõik loobumiskatsed algasid sarnaselt – meeletu peavaluga voodis, tuju alla igasugust arvestust, energiat jagus ainult lõputuks hädaldamiseks ja tahtejõud oli nagu viimase vindini pingule tõmmatud (vingu)viiuli keel. Lõppesid need samuti sarnaselt – lähimas poes maiustustevahes lemmikšokolaade kokku ostes, ikka kaks ja kolm tükki korraga. Jah, oli küll häbi, aga et see ei ole just meeldiv emotsioon, sai see kiiresti suurema hulga vabandustega lämmatatud ja joon alla tõmmatud legendaarse lausega “homsest hakkan korralikuks.”

See, et selline eluviis tervisele äärmiselt kahjulik on, pole ilmselt kellelegi uudis, polnud ka mulle. Toitumisnõustaja õpinguid alustades sain suhkru kahjulikust mõjust aga detailidena teadlikuks ja ega ilmaasjata ei öelda, et teadmatus on õndsus. Ühtäkki ei tundunud kurikuulus hüüdnimi “valge surm” enam sugugi liialdusena ja teadmine, et minu ennasthävitav harjumus peab kiire lõpu leidma, süvenes veelgi.

Etteruttavalt võin öelda, et see lõpp ei tulnud ei kiirelt ega kergelt, suurenenud teadmiste hulgast hoolimata.

Asi on nimelt selles, et suhkur on narkootikum. Mina, seega, hellitava šokohooliku nime taha peitunud narkomaan. Mul oli suhkurt, isikliku eelistusena šokolaadi, füüsiliseks ja vaimseks toimetulekuks vaja. Iga päev ja kasvavas koguses. Loomulikult ei olnud šokolaadikogused aga ainsad, mis seejuures kasvasid, sinna masendavasse nimekirja kuulusid ka eranditult kõik mu kehaosad.

Kokkuvõtvalt – valge suhkur käsikäes Fazeri, Milka ja Kinderi šokolaadidega pidi kaduma. Tänase seisuga see ka tõesti nii on ja sellest, kuidas ja mismoodi ma oma isud kontrolli alla olen saanud, kirjutan kunagi ka põhjaliku postituse. Et ma kõiki suhkursõltlaseid, maiasmokki ja šokohoolikuid suurepäraselt mõistan ja hingetasandil sugulust tunnen, olen ka toitumisnõustajana otsustanud nad kõik oma tiiva alla võtta ja tulevikus korraldada klubi, kus aitan kõigil elus uue lehekülje pöörata. Kõigil, kes seda tõesti tahavad.

Nüüd aga viimaks asja juurde. Ma ei usu dieetidesse, rangetesse toitumiskavadesse ja teatud asjadest terveks eluks loobumisse. Isegi, ja võib-olla just eriti siis, kui me räägime šokolaadist. Kuna poekraam on eespool kirjeldatud põhjustel menüüst väljas, siis tuli tervislik, toitainerikas ja maitsev šokolaad ise valmis teha. Retsepti mul tegelikult ei ole ja hea mõtte sain facebooki vegan grupist, aga lihtsalt ideena panen selle siia siiski üles.

2016-03-16 10.06.08

Koostisained

Kookoshelbed

Kakaopulber (ikka ilma suhkruta, eks!)

Kookospalmisuhkur

Blenderdasin kookoshelbed võiks, lisasin maitse järgi kakaopulbrit ja kookospalmisuhkrut. Saadud massi määrisin taldrikule, panin külmkappi tahenema ja ca tunni aja pärast oli šokolaad valmis!

Noh, ma ju ütlesin, et see ei anna päris retsepti mõõtu välja, aga sellegipoolest, proovige!

 

Jooksja on see, kes jookseb

See algas juba põhikooli lõpus, kui otsustasin, et kehalise kasvatuse tunnid ei kuulu minu huvialade hulka ja hakkasin neid järjepidevalt vältima. Et mind enese vormis hoidmine erinevalt kekast siiski huvitas, alustasin samal ajal ka õhtuti jooksmas käimist. Tohutu maratonidistantsina tundunud vahemaa oli tegelikult umbes 3 km ring, aga sellest piisas, et parandada oma tulemusi nendes kehalise kasvatuse tundides, kust mul ennast ära nihverdada ei õnnestunud. Samuti jooksime kohustuslikus korras kevadeti nii 3 km kui ka 6 km distantsi ja kui ma viimase suutsin esimest korda ilma kõndima hakkamata läbi joosta, oli selge – jooksmisest on kasu! See töötab! Paraku ei ole mind õnnistatud mitte mingisuguse järjepidevusega ja põhikooli lõpust alates olen ma oma treeninguid alustanud ja lõpetanud kümneid, et mitte öelda sadu, kordi. Rõõmu teeb see, et kord alustades on tulemused kärmed tulema, kuid kaovad need häbematul kombel täpselt sama kiiresti kohe, kui õhtuse jooksuringi asemel raamatud või kallima kaisus filmide vaatamise valin.

Mingisuguste maagiliste olude kokkulangemisel oli aga minugi elus periood, mil suutsin teatavat järjepidevust üles näidata ja tossud jalga tõmmata lausa viiel päeval nädalas ja seda, uskuge või mitte, lausa mitme kuu vältel. Kleepisin seinale internetis kiidetud treeningkava ja tõmbasin tehtud jooksupäevade peale jämedaid, rahulolust pakatavaid riste. Tulemus – jooksin oma esimese mitteametliku poolmaratoni! Treeningul, enda rõõmuks, ilma motiveeritust tõstva finišijoone ja kaelariputatud medalita. Peamiselt seetõttu, et tõestada endale – ma jaksan! Meenutan seda perioodi endiselt väikese heldimuspisaraga silmanurgas, sest see oli aeg, mil mu meel oli raudne ja osutusvõime käsikäes eneseaustusega maksimaalsel tasemel, seal, kuhu see viimastel aastatel enam tõusnud ei ole.

Küll aga on viimase paari aasta sisse mahtunud mõned rahvajooksudel läbitud 10 km distantsid ja nendele eelnenud lühikesed treeningperioodid. Üks täpselt selline jooks ootab mind ees ka kaheksa nädala pärast ja on kõige viimane aeg hakata ennast selleks ette valmistama. Selle jaoks seon BBG treeningud jooksutreeningutega ja loodan seeläbi saavutada vormi, mis ilmselt ei lase küll joosta silmapaistvat aega, kuid võimaldab distantsi läbida hea enesetundega naeratus suul – muud ma tõesti ei soovigi!

Kõik eesootav on aga kõigest soojendus, jooksmisega seotud unistusi on mul nii palju, et ilmselt kuluks mulle vähemalt kaks paari jalgu ära. Sellest aga lähemalt siis, kui minu hooaja esimene rahavajooks seljataga ja ma ennast taas jooksjana identifitseerida söandan. Õnneks ei tule selleks teha muud kui joosta.

 

 

 

Oli kord üks unistus ja unistaja

Pilt: kõikvõimas google.com

Mul on millegipärast nii, et see, kes ma hinges olen, ei paista välja. Teised ei saaks seda näha isegi siis mitte, kui nad püüdlikult silmi kissitaksid või oma eriolukordadeks mõeldud roosad prillid ette paneksid – mida ei ole, seda lihtsalt ei ole. Asi on nimelt selles, et juba vähemalt 10 aastat olen ma teadnud, et ma olen spordientusiast, fitnessmaailma kummardaja, jooksja, joogaõpetaja, tervisekokk, toidublogija, koolitaja, motiveerija, õpetaja ja toitmisnõustaja. Tundnud seda oma kontides ja südames ja peas ja juukseotstes. Veetnud lugematul hulgal tunde unistades ja teise sama palju neid inimesi internetiavarustes jälitades, kes on osanud oma karjääri just nendele alustadaladele üles ehistada. Tagantjärele hinnates oleks võinud see aeg kuluda muidugi hoopis tegutsemisele, sest siis ei peaks ma silmitsi seisma tõsiasjaga, et peale vaadates on tegemist pigem tugitoolisportlase kui fitnessmodelliga. Samuti ei ole mul läbitud joogaõpetaja koolitus, puudu(s)b blogi, kus oma mõtteid jagada, jooksma jõuan liiga harva ja motiveerida ei ole ma tihtipeale suutnud isegi iseennast, teistest armsatest kaasmaalastest rääkimata. Mõistate, kuhu ma sellega tüürin? Hea uudis on aga see, et toitumisnõustaja olen ma tõesti päriselt. See oli esimene samm minu unistuste suunas, miski, mis erinevalt teistest suurtest soovidest, sai tänu rohkele õppimisele ja eneseületusele reaalsuseks. Nüüd, kui ilus tunnistus on seinale riputatud ja teoreetilised teadmised sama tugevad kui minu tulevased kivikõvad kõhulihased, on aeg see kõik praktikas kasutusele võtta ja ka ülejäänud eesmärgid viimaks saavutada. Jõuda punkti, kus minu välis – ja sisemaailma vahele saab tõmmata võrdusmärgi ja kus iga minu sõna, tegu ja tehtud töö on tasakaalus sellega, millesse kõige rohkem usun. Et ma lisaks paljule muule usun ka sellesse, et koos suudetakse rohkem, et kogukond kui selline on hädavajalik ja et tugevad inimesed on alati üksteisele toeks, mitte ei tee üksteist maha, siis otsustasin teha seda kõike avalikult. Lootuses, et teised saavad minu edust innustust ja minu ebaõnnestumisest õppida ning mina saan oma lugejatest omakorda jõudu mitte ainult valitud teele astumiseks, vaid ka sellel püsimiseks.  Peatse kohtumiseni!